Aeg on armutu. Isegi kõige õdusaim metsamajake nõuab varem või hiljem enamat kui lihtsalt hoolt – see nõuab radikaalset sekkumist. Minu lugu sai alguse banaalsest asjast: vana betoontrepp hakkas pudenema.
1. samm: Lahing betooniga Võtsin kätte piikvasara ja alustasin puhastustöid. Põhimõte on lihtne: peksame lahti kõik, mis logiseb, lõikame ära vana sarrustuse ja valmistame ette “lahinguvälja”.
Taastamiseks valisin järeleproovitud süsteemi Sakretilt:
- Ettevalmistus: Kõigepealt töötlesin vana ja uue betooni ühenduskohta nake-nakkumisvahendiga. See on kriitiline hetk – ilma selleta lööks uus kiht pärast esimest Eesti talve lihtsalt lahti.
- Valamine: Kasutasin Sakret HB-d (betooni remontsegu). See pole lihtsalt tsement ja liiv.
- Miks just see? See on kiududega tugevdatud remontsegu. See on tugev, ei tõmbu kokku ja mis kõige tähtsam – sellel on kõrge külmakindlus. Välistrepi jaoks ainuõige valik.
2. samm: „Elav“ fassaad Kui trepp valmis, otsustasin parandada veidi esteetikat. Seina allosas olid kolm silikaattellist lahti tulnud. Jah, täpselt need samad, millest on laotud tuhandete Eesti majade fassaadid.
Mõtlesin: “Võtan need välja, puhastan ära ja ladun värske mördiga tagasi.” Kuid niipea kui tellised eemaldasin, tundus, nagu oleks maja valust “karjatama” löönud.
3. samm: Konstruktsiooni avamine Minu ees avanes 1970ndate Eesti karkassmaja anatoomia kogu oma hiilguses:
- Karkassi prussid;
- Tihedalt pakitud klaasvill;
- Mõlemalt poolt ruberoidiga kaetud hüdroisolatsioon;
- Lauatise kiht.
Pilt maja nurgas oli kohutav. Alumine laud ja osa prussist olid muutunud peeneks halliks jahuks. Kogu see ruberoidi ja villa „võileib“ oli osutunud ideaalseks söögisaaliks puidukoile (Anobiidae).
Mardikat ennast seal enam ammu pole – ta sõi kõik vajaliku juba aastaid tagasi peidus olles ära ja lahkus. Kuid see, mis ta endast maha jättis, pani mu vere tarretama.
Järgmises osas: Alustan seina täielikku avamist. Kui palju on puidukoi jõudnud minu majast nahka pista? Meid ootab tõeline „Kinder-üllatus“ jahust ja klaasvillast. Püsi kanalil…